TUTIPÄEV 2025: ÜHEKSANDIKUD MEENUTAVAD
INDREK: Kallid õpetajad! Armsad sõbrad!
Teate kindlasti Rock Hotelli laulusõnu: „ Aina igasugu pudi-padi pähe tuleb taguda meil koolis,/ pole kusagile põgeneda paganama pedagoogi eest …/ aga elu küsib natukene muud …“
Oma üheksale kooliaastale tagasi vaadates võisime veenduda, et saime Are koolist kaasa siiski ka seda „MUUD“!
Kutsume teid kaasa pisikesele meenutusreisile oma kogemusõppesse!
STEN EVAN: Esimene elamus – jube väike klass!
MARTTI: On olnud mitmeid äpardusi: küll olen palliga valusasti pihta saanud ja näoli lumme kukkunud. Aga nende valusate kogemuste kõrval on väga armas meenutada ka esimest „viit“, mille sain esimeses klassis.
KAIRON: 3. klassis sõitsin ühel hommikul rattaga kooli. Libisesin õnnetult mustal jääl täpselt kooli rattahoidla juures. Hakkasin nutma. Minu kurvastust märkas kokatädi Aime, kes kostitas mind kausitäie krõbinatega. Juba hoopis parema enesetundega läksin seejärel koju tagasi.
ISABELA: Päris ebameeldiv kogemus tabas mind koolilaagris, kui ööbisime telkides. Keegi meie telgis oli alla pissinud. Mina selles haisus enam und ei saanud ja pidin pooleks ööks oma magamiskotiga õue pingile kolima. Omamoodi ellujäämiskursus seegi!
ISABEL: Toredana on meelde jäänud õpetaja Ülle korraldatud klassiöö koolimajas. Päras ühist kokkamist magasime madratsitel klassis. Meie Isabelaga uinuda ei suutnudki, sest naersime kogu öö: iga liigutus tekitas madratsites krudinat, mis sarnanes kahtlaselt hoopis kõhutuulega. Peaaegu sama naljakas oli ka pärast tunde õpetaja Ülle värvilise liivaga juuksurit mängida ja seda liiva üksteisele pähe valada. Ei mäleta enam, mida ema sellest kodus arvas …
SANDRA: Jõudsin Are kooli neljandas klassis. Esimene päev oma uute klassikaaslastega on eredalt meeles: Kairon viskas Liisa-Mariet lauaga. Kuhu ma olin sattunud???
ISABELA: Istusime vahetundides saalis pinkidel ja mängisime kogu klassiga telefonides Minecrafti. Omavahel me ei rääkinud, vaid saatsime üksteisele sõnumeid. Seejärel vist tuligi koolis üldine telefonikeeld!
KAIRON: Olin kuuendas klassis, kui õpetajate päeval ajalooklassi aknast välja hüppasin. Rõõm jäi üürikeseks, kuna jäin kohe kahele päris-õpetajale vahele. Lugu lõppes sisuka märkusega
INDREK: Olin just kooli vahetanud ja Ares oma uue klassiga liitunud. Esimene väljakutse oli kirjandustunnis: pidin klassikaaslastele Stig Rästana esinema. Väga seikluslikuna on meelde jäänud ka õpetaja Marju korraldatud Rootsi reis eelmiste üheksandikega.
KAROLIINE: Väga äge Rootsi reis oli 8. klassis. Kell oli palju ning pidime tüdrukutega kajutis olema. Aga Angelikal oli vaja ühe peosaalis kohatud poisi snäppi küsida. Valetasime õpetajale, et Sandral on paha olla, et läheme talle vett ostma. Läksimegi, teadmata, et õpetajad lähevad Sandrat kontrollima. Kogu selle aja, kui meie Angelikaga poissi mööda laeva taga ajasime, pidi Sandra õpetajatega tegelema, kes teda lohutada püüdsid. Sandra lükkas veepudelid peitu ja teeskles, et tal on paha olla. Selle esituse eest vääriks Sandra Oscarit!
GREGOR: Aga kehalise tundides oleme olnud kõige kirglikumad: ikka valjult teisi süüdistanud ja sõimanud, meelekibeduses suusakepiga äsanud või palliga virutanud. See-eest muudes tundides oleme suutnud rahulikult keskenduda. Õpetajad on meiega väga rahul olnud!
ROMET: Alati läksime omavahel tülli, kui kehalise tunnis „lipu varastamist“ mängisime. Ja ikka jäi kellegi pea strateegiliselt valesti lendavate pallide ette, mistõttu mõnel oli nina verine või jõulisest pingutusest hüppeliiges välja väänatud.
KAIRON: Alustasime 6. klassi tööõpetuses laeva meisterdamist, mis pole tänaseni valmis saanud. Väsivad vist ideed ja inimesedki…
INDREK: Olime parajasti tööõpetuse tunnis, kui kell kaks pidi pommiähvarduse järgi meie kool õhku lendama. Saatsin siis empsile nalja pärast video, kus maja õhku lendab. Eks kodus oli hiljem seletamist …
GREGOR: Pommiähvardus tähendas tegelikult mitut tundi kooliõues – õnneks ei olnud talv!
ANGELIKA: Koolis algas projekt „Liikuma Kutsuv Kool“, mis esialgu tähendas õuevahetundi kolmanda tunni järel. Liikumine see tõesti oli: õpetaja Evely sundis valjul häälel kõiki õue, meie jooksime eest ära ja peitsime end tema eest. Täiesti aktiivne vahetund ju!
SANDRA: Esimest korda Positronile sõites saime tüdrukutega huvitavad juhtnöörid bussijuhilt, kuidas poest viina ja kalamarja osta. Eks ole – oluline pole mitte ainult akadeemiline haridus!
KAIRON: Koroona tõi meie ellu distantsõppe. E-tunnis sai siis vene keelt spikerdada. Olid ikka head ajad…
STEN: Koduõppepäevadel teatasin õpetajatele, et mu arvuti kaamera ega mikker ei tööta ja jäin uuesti magama.
ANGELIKA: Informaatika veebitunni ajal ei töötanud ma kaasa, vaid kuulasin muusikat. Tunni lõpus panin siiski muusika kinni ja kuulsin õpetajat ütlemas: „Järgmises tunnis tuleb teema peale kontrolltöö!“ Sain aru, et olin vale taktika valinud.
ISABELA: Nii, sõbrad!
Kokku neist väikestest mälestuskildudest saab päris tore mosaiik. Me võime tõdeda, et on olnud viljakas kooliaeg. PÄRIS-teadmiste aruandeks on hinded tunnistusel ja eksamitel, aga õige värvi neile üheksale aastale annavad lõpuks ikka need ühiselt läbi tehtud elukogemused! Siit minnes tunneme end kindlalt ja lootusrikkalt!
Aitäh, armas Are kool!
Meenutused kogus kokku klassijuhataja Mirjam Liik
30. mail 2025.a
3
