Eesti Mälu Instituut ja Postimees kutsusid noori vanuses 16-21 eluaastat osalema märtsiküüditamise mälestuspäevale pühendatud kirjavõistlusel „Kiri küüditatule“.
Märtsis 1949 küüditas Nõukogude okupatsioonivõim Eestist üle 20 000 inimese, nende seas nii maa- kui linnainimesi, nii vanu kui noori. Süütud inimesed tembeldati vaenlasteks. Paljud surid ebainimlike tingimuste tõttu teel Siberisse või asumisel. Enamusel küüditatuist õnnestus aastate pärast siiski Eestisse tagasi pöörduda, kuid mälestused kogetud ebaõiglusest elavad edasi pereringis, raamatutes ja muuseumides. Austame ja mälestame ohvreid, et sellised kuriteod enam kunagi ei korduks.
Nii kutsutigi noori üles kirjutama kaasaegse Eesti inimesena mõttelist kirja minevikku – küüditatule, kes viibib kaugel kodumaast ning kannatab nälja, hirmu ja külma tõttu. Ta ei tea, et Nõukogude Liit variseb 1991. aastal kokku ja Eesti saab taas vabaks. Ta ei tea, kas ta kunagi vabastatakse ning mis saab tema perest, kodumaast, kogu Euroopast.
Are Koolist saadeti ka neli tööd võistlusele. Kokku osales üleriigilisel koolinoorte kirjakonkursil “Kiri küüditatule” 111 kirja. Isabela kiri tõsteti konkursil esile kui üks sisukamaid ja mõjusamaid töid ning ta kutsutud 19 parima kirja autori hulgas ja koos juhendaja Marjuga 25. märtsil märtsiküüditamise mälestuspäevale Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaali, kus jagatakse ka kirjakonkursi peapreemiad ning loetakse ette üks parimatest töödest.
Auhinnaks sai Isabela eripreemia, milleks olid tänukiri, raamat ja šokolaad ning giidituur. Neiu ütles, et tuuri oli huvitav kuulata ning imestas, et sellise märja ilmaga nii palju inimesi mälestustseremoonial oli.
Ajalooõpetaja Marju
